Kas kujutised võivad muutuda?

Maa tõuseb kauguses teravas kontrastis Kuuga. Ujuvale jäälaiule sattunud jääkaru. Õliga läbi imbunud pelikan.

Mis on kõigil neil piltidel ühist? Igaüks neist on olnud keskkonnaalaste liikumiste nägu.

Merekaitse suurim väljakutse? Puudub juurdepääs vee all toimuvale ja puudub arusaam sellest. Fotograafia võib meile meelde tuletada põhjust, miks me kõik peame ilusa säilitamiseks töötama.

Kaheksajalg triivib San Migueli saarel. c) Richard Salas

The Ocean Foundationis mõistame kujutiste jõudu. Meie asutas Wolcott Henry, National Geographicu fotograaf. Henry lõi 2001. aastal Marine Photobanki, veebisaidi, mis pakub kvaliteetseid pilte inimese mõjust merekeskkonnale. Idee tuli aastatepikkusest mittetulunduslikes väljaannetes kasutatud piltide nägemisest, millel puudus võime inspireerida looduskaitset.

Andekad fotograafid on üliolulised, et rääkida lugu sellest, mis toimub pinna all ja miks me peame seda kaitsma.

Mul oli selge rõõm istuda eelmisel nädalal Santa Barbaras sõbra, doonori ja allveefotograafi Richard Salasega.

Salas alustas oma fotograafikarjääri pärast seda, kui keskkooliõpetaja ta kõrvale tõmbas ja käskis tal end kokku võtta. Midagi klõpsas ja ta lõpetas "aja raiskamise" ja jätkas oma kirge fotograafia vastu.

Alles kolledžis hakkas ta vee alla minema ja ta armus veealusesse maailma.

Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta enam kui 30 aasta jooksul kommertsfotograafiaga. Tema elu pööras pea peale, kui tema armsal abikaasal Rebeccal (kellega mul oli ka rõõm kohtuda) avastati 2004. aastal vähk. Tema juhendamisel sukeldus ta tagasi oma ammu kadunud kire – allveefotograafia juurde.

Richard Salas ja tema naine Rebecca, kes aitasid tal vette tagasi saada.

Salas on nüüd avaldanud veealuse raamatutriloogia, mis on täis hingematvaid pilte meie maailmast, mis on peidetud pinna all. Oma meisterliku valguskasutusega tabab ta meile nii võõrana tunduvate olendite isikupära. Ta kasutab oma fotograafiat tõhusalt inimeste ühendamiseks nende olenditega ning austuse ja vastutustunde tekitamiseks nende heaolu eest.

Salas annetab heldelt 50% raamatu kasumist The Ocean Foundationile. Osta tema raamatuid siin.

-------------

Lemmik asi mida pildistada?

Minu lemmikloom, keda pildistada, on Stelleri merilõvi. Need on 700 naelased kutsikakoerad, kes ei jäta sind kunagi üksi. Nende uudishimu ja mängulisus on rõõm ja väljakutse jäädvustada, kui neid kogu aeg lükatakse ja haaratakse. Ma armastan nende näoilmeid ja tohutuid uudishimulikke silmi.

Mänguline tähemerilõvi kontrollib kaamerat. c) Richard Salas 

Milline on kõige ilusam olend, kelle oled lasknud?

Manta rays on ühed kõige graatsilisemad loomad, kellega mul on kunagi olnud au ookeani jagada. Mõned neist on 18 jala läbimõõduga ja 3600 naela. Nad libisevad Martha Grahami kergusega üle vesise taeva. Vahel ollakse peatunud, et mulle silma vaadata ja sellest saab vaimne kogemus, visuaalne vestlus ühelt liigilt teisele.

Kas te pole veel näinud looma, keda soovite kaamerasse jäädvustada?

Pean veel olema küürvaalaga ja ootan seda päeva suure ootusärevuse ja põnevusega. Olen kuulnud nende laule ja tundnud neid vibreerimas läbi oma keha, mis oli minu jaoks puhas rõõm. Nende kaunite hiiglastega vees viibimine ja nende pildistamine on eluaegne unistus.

Mis teeb sinu arvates hea foto?

Igasugune pilt, mis vaatajas emotsioone äratab, on hea.

Hispaania suurrätt nudibranch, selle nimi tuleneb ujumisstiilist, mis tuletas teadlastele meelde flamenkotantsijate narmastega rätte. c) Richard Salas 

Kui sa saaksid olla ükskõik milline loom ookeanis, millise valiksid?

Ma arvan, et Orca vaal oleks kõige põnevam. Nad on väga perekesksed ja mere peremehed. Nad on ka väga intelligentsed. Kõigil oleks tore elada kaunas ja ujuda oma pere ja sõpradega maailma ookeanides.

Kas näete ookeanis midagi konkreetset, mis teid häirib?

Prügi ajab mind alati vaimsesse sabassi ja loomad, kelle kaela, jalgade või uimede ümber on meie prügi kinni jäänud. Nähes sukeldumiskohti, kus ma 70ndatel sukeldusin, näen nüüd nii elutu välja. Väljavisatud kalavõrkudesse sattunud surnud haide ja muude loomade nägemine.

Kaamera häbelik krabi peidab end pruunvetikatüki taha. c) Richard Salas 

Mingid ohtlikud olukorrad? Kas mõni naljakas?

Ainus ohtlik olukord, milles olen olnud, oli see, et leidsin end 90 jala kõrgusel pinnast, reguleerides oma käiku ja ootamatult tabas mind kogu keharaskus teise sukelduja, kes vajus liiga kiiresti. Kui ma tema laskumise peatasin, oli meil mõlemal kõik korras. Minu kogemus on olnud, et kõige ohtlikumad loomad vee all on inimesed.

Kõige naljakam olukord on vaadata, kuidas mu poeg uimed maha võtab ja liivasel merepõhjal aegluubis ringi “jooks”. Ta näeb välja nagu põrkaks Kuu peal ning tema mängulist kergust ja puhast veealuse rõõmu nägemine ajab mind alati naerma.

Millised on teie ees veealused väljakutsed võrreldes maismaal pildistamisega?

Ma ei saa seal alla hingata ilma oma õhuvarustust kaasa võtmata, nii et saan seal all olla ainult teatud aja ja see tundub alati liiga lühike. Valgus langeb vee all kiiremini maha, seega pean seda rohkem sisse tooma. Soolane vesi ja kaamera elektroonika ei sobi kindlasti kokku. 41kraadises vees soojas hoidmine on alati väljakutse, ma ei saa minna niisama dressipluusi selga panema. Kohad, kus mulle meeldib sukelduda, on toitainerikkad ja nii täis elu, kuid miinuseks on piiratud nähtavus, mis on pidev väljakutse.

Sukelduja ujub vaalhai kõrval. c) Richard Salas