Puhtam õhk, puhtam ookean

Tänu kaasaegsele tehnoloogiale ja võimalusele pääseda juurde heale ja täpsele sisule on kodust uudistega kursis olemine üsna lihtne. See ei tähenda, et uudiseid oleks alati lihtne vastu võtta – nagu me kõik teame. Yale e16 360. aprilli väljaannet lugedes tabas mind tsitaat, mis peaks olema hea uudis meie tõestatud võime kohta saada inimtegevusest tuleneva kahju piiramisest või kõrvaldamisest majanduslikku kasu. Ja siiski, tundub, et suundumus on vales suunas.

Näiteks 1970. aasta puhta õhu seadus maksis esimese 523 aasta jooksul 20 miljardit dollarit, kuid tõi rahvatervisele ja majandusele kasu 22.2 triljonit dollarit. "On saanud väga selgeks, et enamik neist keskkonnaeeskirjadest on ühiskonnale tohutult kasulikud," ütleb üks poliitikaekspert Conniffile [artikli autor]. "Kui me neid eeskirju ei kehtesta, jätame ühiskonnana raha laud."

Reostuse vältimisest saadav kasu ookeanile on ettearvamatu – täpselt nagu meie kasu ookeanist. See, mis õhku läheb, kerkib meie veeteedesse, lahtedesse ja jõesuudmetesse ning ookeani. Tegelikult on ookean viimase kahesaja aasta jooksul neelanud kolmandiku süsinikdioksiidist ja muudest heitkogustest. Ja see toodab jätkuvalt kuni poole hapnikust, mida me hingamiseks vajame. Pikad aastakümned inimtegevusest tulenevate heitkoguste absorbeerimisel avaldavad aga mõju ookeani keemiale – mitte ainult ei muuda seda elu jaoks vähem külalislahkeks, vaid võib ka negatiivselt mõjutada selle võimet toota hapnikku.

Seega tähistame siinkohal viit aastakümmet selle tagamise eest, et need, kes saavad kasu saastet tekitavatest tegevustest, osaleksid ka reostuse vältimises, et vähendada tervise- ja muid keskkonnakulusid. Ometi on raske tähistada meie varasemaid edusamme majanduskasvu ja keskkonnahüvede vallas, sest tundub, et mingi amneesia levib.

Viimastel nädalatel näib, et meie õhukvaliteedi kaitsmise eest vastutavad inimesed on unustanud, kui hea õhukvaliteet meie majandusele kasulik on. Näib, et need, kes vastutavad meie tervise ja heaolu kaitsmise eest, on ignoreerinud kõiki andmeid, mis näitavad, kui palju rohkem inimesi haigestub ja sureb piirkondades, kus õhusaaste on kõige suurem – seda kõike seda surmava hingamisteede haiguse pandeemia ajal. rõhutas neid majanduslikke, sotsiaalseid ja inimlikke kulusid. Näib, et need, kes vastutavad meie tervise ja heaolu kaitsmise eest, on unustanud, et meie kalades sisalduv elavhõbe kujutab tõsist ja välditavat terviseriski kalasööjatele, sealhulgas inimestele, lindudele ja teistele olenditele.

Ärgem taganegem nendest reeglitest, mis on muutnud meie õhu hingavamaks ja vee joodavamaks. Pidagem meeles, et olenemata inimtegevusest põhjustatud saaste piiramise kuludest, on nende MITTE piiramise kulud palju suuremad. Nagu EPA veebisaidil öeldakse, "(f) vähem enneaegseid surmajuhtumeid ja haigusi tähendab, et ameeriklased kogevad pikemat eluiga, paremat elukvaliteeti, madalamaid ravikulusid, vähem koolist puudumisi ja paremat tööviljakust. Eelretsenseeritud uuringud näitavad, et seadus on olnud Ameerika jaoks hea majanduslik investeering. Alates 1970. aastast on puhtam õhk ja kasvav majandus käinud käsikäes. Seadus on loonud turuvõimalusi, mis on aidanud innustada innovatsiooni puhtamate tehnoloogiate vallas – tehnoloogiates, milles Ameerika Ühendriikidest on saanud ülemaailmne turuliider. https://www.epa.gov/clean-air-act-overview/clean-air-act-and-economy

Veelgi enam, räpasem õhk ja mustem vesi kahjustavad taimi ja loomi, kellega me seda planeeti jagame ning kes on osa meie elu toetavast süsteemist. Ja selle asemel, et taastada ookeanis küllust, halvendame veelgi tema võimet pakkuda hapnikku ja muid hindamatuid teenuseid, millest kogu elu sõltub. Ja kaotame oma juhtpositsiooni õhu ja vee kaitsmisel, mis on olnud keskkonnaseaduste malliks kogu maailmas.