Me usaldame looduskaitset

Autor: Ben Scheelk, programmi kaastöötaja, The Ocean Foundation

2014. aasta juulis veetis Ben Scheelk The Ocean Foundationist kaks nädalat Costa Ricas vabatahtlikuna reisil, mida koordineeris VAATA Kilpkonnad, Ocean Foundationi projekt, et näha omal nahal mõningaid kogu riigis toimuvaid looduskaitsealaseid jõupingutusi. See on esimene sissekanne kogemusi käsitlevas neljaosalises sarjas.

Vabatahtlik SEE Turtles Costa Ricas: I osa

See on siis, kui usaldusest saab kõik.

Piimašokolaadivärvi kanali dokil seistes vaatas meie väike seltskond, kuhu kuulusid Brad Nahill, SEE Turtles'i direktor ja kaasasutaja, ning tema perekond koos elukutselise loodusfotograafi Hal Brindleyga, kuidas meie juht autosse sõitis. lõputu banaaniistanduste avarus, kust olime tulnud. Olime reisinud tunde, alates Costa Ricast San José laialivalguvast eeslinnast, üle reetliku mägitee, mis poolitab Parque Nacional Braulio Carrillo pilvemetsi, ja lõpuks läbi tohutu monokultuurse madaliku, mida ääristavad väikesed kollased lennukid, mis pommitavad saaki. nähtamatu, kuid surmava kasuliku pestitsiidide koormaga.

Seistes džungli serval oma pagasiga ja ootusärevusega, tundus, nagu oleks heliline äratus möödas ja meie kõrvus endiselt helisev liiklus tuhm monotoonsus andis teed ainulaadsele ja elavale akustilisele keskkonnale, mida leidub ainult troopikas.

Meie usk logistikasse ei olnud vale. Varsti pärast meie saabumist jõudis paat, mis pidi meid mööda kanalit alla tooma, sadamasse. Meile korraldati miniekspeditsioon džungli südamesse, paks vermiljoni varikatus aeg-ajalt taandus, et pakkuda pilgu korallide varjundiga pilvedele, mis peegeldasid loojuva päikese viimaseid sära.

Jõudsime kaugesse eelposti, Estacíon Las Tortugas, üks SEE Turtlesi viieteistkümnest kogukonnapõhisest partnerist. SEE Turtles, üks peaaegu viiekümnest The Ocean Foundationi korraldatavast projektist, pakub reisijatele üle kogu maailma võimalusi teha rohkemat kui lihtsalt puhkust, vaid kogeda omal nahal merikilpkonnade kaitse eesliinil tehtavat tööd. Estacíon Las Tortugases aitavad vabatahtlikud kaitsta piirkonnas pesitsevaid merikilpkonni, eriti suurimat praegu eksisteerivat liiki, nahkselja, mis on kriitiliselt ohustatud ja suures väljasuremisohus. Lisaks igaõhtustele patrullidele salaküttide ja teiste kilpkonnamunadest toituvate loomade tõrjumiseks viiakse pesad jaama haudejaama, kus saab neid tähelepanelikult jälgida ja kaitsta.

Mis mind meie sihtkoha juures esimesena tabas, ei olnud isolatsioon ega võrguühenduseta majutus, vaid pigem vaikne mürin vahetus läheduses. Haihtuvas hämaruses, mida valgustasid silmapiiril välgusähvatused, oli näha Atlandi ookeani vahutavat piirjoont vägivaldselt murdumas mustal liivarannal. Heli – sama ülev ja joovastav – tõmbas mind nagu mingi ürgne sõltuvus.

​

Tundub, et usaldus oli läbiv teema kogu minu Costa Ricas veedetud aja. Usaldage minu giidide teadmisi. Uskuge, et häguselt merelt veerevad sagedased tormid ei anastaks hästi tehtud plaane. Usaldage minu ees olevat inimest, kes juhib meie seltskonda läbi tinditahjuse randa risustava prügi ümber, kui patrullisime tähevarju all, et leida mingeid märke ookeanist esile kerkivatest nahkseljadest. Uskuge, et meil oli otsus peatada kõik salakütid, kes püüavad rüüstada väärtuslikku elavat lasti, mille need majesteetlikud eelajaloolised roomajad maha jätsid.

Kuid eelkõige on see usaldus töö vastu. Kõik asjaosalised jagavad surematut usku, et see pingutus on mõttekas ja tõhus. Ja lõpuks uskuge, et õrnad kilpkonnapojad, kelle me merre lasime – nii hinnalised ja haavatavad – elavad üle salapärased kadunud aastad, mis veedeti ookeanisügavuses, et millalgi naasta nendele randadele seemneid panema. järgmise põlvkonna.