Vaala lood

Ookean on läbipaistmatu koht, kuna selle kohta on veel nii palju õppida. Suurte vaalade elumustrid on samuti läbipaistmatud – on hämmastav, mida me nende suurepäraste olendite kohta veel ei tea. Mida me teame, on see, et ookean ei ole enam nende oma ja nende tulevik tundub paljuski sünge. Septembri viimasel nädalal oli mul osa positiivsema tuleviku nägemusest Kongressi Raamatukogu ja Rahvusvahelise Loomakaitse Fondi korraldatud kolmepäevasel kohtumisel teemal "Vaala lood: minevik, olevik ja tulevik".

Osa sellest kohtumisest ühendas Arktika põlisrahvad (ja nende seosed vaaladega) Uus-Inglismaa jänkide vaalapüügi traditsioonide ajalooga. Tegelikult läks see nii kaugele, et tutvustati kolme vaalapüügikapteni järeltulijaid, kes elasid paralleelselt Massachusettsis ja Alaskas. Esimest korda kohtusid kolme perekonna liikmed Nantucketist, Martha's Vineyardist ja New Bedfordist oma nõbudega (samast kolmest perekonnast) Barrow ja Alaska põhjanõlva kogukondadest. Arvasin, et see paralleelperede esimene kohtumine on veidi kohmakas, kuid selle asemel nautisid nad võimalust vaadata fotokogusid ja otsida perekondlikke sarnasusi oma kõrvade või nina kujudes.

Minevikku vaadates saime teada ka hämmastava kodusõja loo CSS Shenandoah kampaaniast liidu kaupmeeste vaalapüüdjate vastu Beringi merel ja Arktikas kui katset lõigata ära vaalaõli, mis määris põhjapoolseid tööstusi. Briti ehitatud laeva Shenandoah kapten ütles neile, kelle ta vangideks võttis, et Konföderatsioon on vaaladega nende surmavaenlaste vastu. Kedagi ei tapetud ja selle kapteni tegevusega päästeti palju vaalu, et katkestada terve vaalapüügihooaeg. XNUMX kaubalaeva, peamiselt New Bedfordi vaalalaevad, püüti kinni ja uputati või lasti kinni.

Michael Moore, meie kolleeg Woods Hole'i ​​okeanograafiainstituudist, märkis, et praegused elatise jahid Arktikas ei paku ülemaailmset kommertsturgu. Selline küttimine ei ole jänkide vaalapüügi ajastu mastaabis ja kindlasti erinev 20. sajandi tööstuslikust vaalapüügist, mille käigus suudeti vaid kahe aastaga tappa sama palju vaalu kui terve 150 aasta jooksul jänkide vaalapüügist.

Meie kolmes kohas toimunud kohtumise raames külastasime Wampanoagi rahvast Martha's Vineyardil. Meie võõrustajad pakkusid meile maitsvat sööki. Seal kuulsime lugu Moshupist, hiiglaslikust mehest, kes suudab paljaste kätega vaalu püüda ja neid vastu kaljusid lehvitada, et oma rahvale toitu pakkuda. Huvitaval kombel ennustas ta ka valgete inimeste tulekut ja andis oma rahvale valida, kas jääda inimeste sekka või saada vaaladeks. See on nende päritolulugu orkadest, kes on nende sugulased.
 

Vaadates olevikku, märkisid töötoas osalejad, et ookeani temperatuur tõuseb, selle keemia muutub, jää Arktikas taandub ja hoovused nihkuvad. Need nihked tähendavad, et ka mereimetajate toiduvarud muutuvad nii geograafiliselt kui ka hooajaliselt. Me näeme ookeanis rohkem mereprahti ja plastmassi, teravamat ja kroonilist müra ning toksiinide märkimisväärset ja hirmutavat bioakumulatsiooni mereloomades. Selle tulemusena peavad vaalad navigeerima üha tihedamas, mürarikkamas ja mürgisemas ookeanis. Muu inimtegevus suurendab nende ohtu. Täna näeme, et nad saavad viga või hukkuvad laevade löökide ja püügivahendite takerdumise tõttu. Tegelikult leiti surnud ohustatud põhjavaal Maine'i lahest just siis, kui meie kohtumine algas. Leppisime kokku, et toetame jõupingutusi laevateede parandamiseks ja kadunud püügivahendite kättesaamiseks ning nende aeglaste valusate surmade ohu vähendamiseks.

Vaalad, näiteks vaalad, sõltuvad väikestest loomadest, keda nimetatakse meriliblikateks (pteropods). Nendel vaaladel on suus väga spetsiaalne mehhanism nende loomade sööda filtreerimiseks. Neid väikeseid loomi ohustab otseselt ookeani keemia muutumine, mis muudab nende kestade moodustamise raskemaks, seda suundumust nimetatakse ookeani hapestumiseks. Kardetakse omakorda, et vaalad ei suuda piisavalt kiiresti kohaneda uute toiduallikatega (kui neid on tõesti olemas) ja et neist saavad loomad, kelle ökosüsteem ei suuda neile enam toitu pakkuda.
 

Kõik keemia, temperatuuri ja toiduvõrkude muutused muudavad ookeani nende mereloomade jaoks oluliselt vähem toetavaks süsteemiks. Mõeldes tagasi Wampanoagi loole Moshupist, kas need, kes otsustasid saada orkadeks, tegid õige valiku?

Viimasel päeval, kui kogunesime New Bedfordi vaalapüügimuuseumisse, esitasin oma tulevikku käsitlevas paneelis just selle küsimuse. Ühelt poolt viitaks inimkonna kasv tulevikku vaadates liikluse, püügivahendite ja merepõhja kaevandamise, telekommunikatsioonikaablite ja kindlasti ka vesiviljeluse infrastruktuuri lisandumisele. Teisest küljest näeme tõendeid selle kohta, et me õpime, kuidas vähendada müra (vaikne laevatehnoloogia), kuidas laevu ümber suunata, et vältida vaalade asustusalasid, ja kuidas valmistada varustust, mis on vähem tõenäoline takerdumine (ja viimane abinõu, kuidas vaalasid päästa ja edukamalt lahti harutada). Teeme paremaid uuringuid ja harime inimesi paremini kõigi asjade kohta, mida saame teha vaaladele tekitatava kahju vähendamiseks. Ja möödunud aasta detsembris toimunud Pariisi COP-il jõudsime lõpuks paljulubavale kokkuleppele kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamises, mis on mereimetajate elupaikade kadumise peamine põhjus. 

Tore oli kohtuda vanade kolleegide ja sõpradega Alaskast, kus kliimamuutused mõjutavad iga igapäevaelu ja toiduga kindlustatust. Hämmastav oli kuulata lugusid, tutvustada ühise eesmärgiga inimesi (ja isegi esivanemaid) ja jälgida uute sidemete algust laiemas ookeani armastavate ja selle nimel elavate inimeste kogukonnas. Lootust on ja meil on palju, mida saame kõik koos ära teha.