Ookean saatis eelmisel nädalal suitsusignaale. Kuulame.

Reedel, 2. juulil purskas Mehhiko Yucatani poolsaarest läänes veealusest torujuhtmest välja gaasileke, mis viis märatsev tuli ookeani pinnal. 

Tulekahju kustutati umbes viis tundi hiljem, kuid Mehhiko lahe pinnale tõusvad eredad leegid on veel üks meeldetuletus sellest, kui õrn on meie ookeani ökosüsteem. 

Sellised katastroofid, mille tunnistajaks olime eelmisel reedel, näitavad meile paljude asjade hulgas, kui oluline on õigesti kaaluda ookeanist ressursside kaevandamise riske. Seda tüüpi kaevandamine kasvab eksponentsiaalselt, tekitades täiendavaid pingeid kriitilistele ökosüsteemidele, millest me kõik sõltume. Näib, et alates Exxon Valdezist kuni BP Deepwater Horizoni naftareostuseni on meil raske õppetundi õppida. Isegi Petróleos Mexicanos, laiemalt tuntud kui Pemex – ettevõte, kes seda hiljutist juhtumit jälgis – on oma rajatistes ja naftapuurkaevudes toimunud suurte õnnetuste kohta, sealhulgas 2012., 2013. ja 2016. aastal toimunud surmaga lõppenud plahvatuste kohta.

Ookean on meie maa elu tugi. Ookean, mis katab 71% meie planeedist, on Maa kõige tõhusam vahend meie kliima reguleerimiseks, sisaldab fütoplanktonit, mis vastutab vähemalt 50% meie hapniku eest, ja hoiab endas 97% maakera veest. See on toiduallikas miljarditele inimestele, toetab eluküllust ning loob miljoneid töökohti turismi- ja kalandussektoris. 

Kui me kaitseme ookeani, kaitseb ookean meid tagasi. Ja eelmise nädala juhtum on meile seda õpetanud: kui tahame ookeani kasutada oma tervise parandamiseks, peame esmalt tegelema ookeani tervist ähvardavate ohtudega. Peame olema mere korrapidajad.

Oleme The Ocean Foundationis ülimalt uhked, et võõrustasime 50 ainulaadset projekti mis hõlmavad lisaks meie omale ka mitmesuguseid merekaitsealaseid jõupingutusi põhialgatused mille eesmärk on võidelda ookeanide hapestumise vastu, edendada looduspõhiste sinise süsiniku lahendusi ja võidelda plastireostuse kriisiga. Tegutseme ookeani ainsa kogukonna sihtasutusena, sest teame, et ookean on ülemaailmne ja nõuab rahvusvahelist üldsust, et reageerida tekkivatele ohtudele.

Kuigi oleme tänulikud, et eelmisel reedel vigastusi ei saanud, teame, et selle intsidendi, nagu nii mõnegi varem juhtunu, täielikku mõju keskkonnale ei mõisteta täielikult aastakümnete jooksul – kui üldse. Need katastroofid jätkuvad seni, kuni me eirame oma vastutust ookeanide korrapidajatena ja tunnistame ühiselt maailma ookeani kaitsmise ja säilitamise kriitilist tähtsust. 

Tuletõrjealarm heliseb; on aeg kuulata.