Täna ühinevad USA uuesti Pariisi kokkuleppega, mis on ülemaailmne kohustus võidelda kliimamuutustega riiklike ja rahvusvaheliste koostöömeetmete kaudu. Nii jääb alles vaid seitse riiki 197-st, kes ei ole lepingu osalised. Pariisi kokkuleppest lahkumine, millega USA 2016. aastal ühines, oli osaliselt suutmatus tunnistada, et tegevusetuse kulud ja tagajärjed ületaksid tunduvalt kliimamuutustega tegelemise kulusid. Hea uudis on see, et läheme lepingusse tagasi, olles paremini informeeritud ja paremini varustatud vajalike muudatuste tegemiseks kui varem.

Kuigi inimeste põhjustatud kliimahäired on ookeanile suurim oht, on ookean ka meie suurim liitlane võitluses kliimamuutuste vastu. Niisiis, alustame tööd selle nimel, et taastada ookeani enda võime neelata ja säilitada süsinikku. Ehitagem iga ranniku- ja saareriigi suutlikkust jälgida ja kavandada lahendusi oma riigi vete jaoks. Taastagem mererohuniidud, sooalad ja mangroovimetsad ning kaitskem seda tehes rannajooni tormihoogude summutamisega. Loome selliste looduspõhiste lahenduste ümber töökohti ja uusi rahalisi võimalusi. Jätkame ookeanipõhise taastuvenergiaga. Samal ajal dekarboniseerigem laevandus, vähendagem ookeanipõhise transpordi heitkoguseid ja rakendagem uusi tehnoloogiaid, et muuta laevandus tõhusamaks.

Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks vajalik töö jätkuks sõltumata sellest, kas USA on lepingu osaline või mitte, kuid meil on võimalus kasutada selle raamistikku oma ühiste eesmärkide saavutamiseks. Ookeani tervise ja külluse taastamine on võidukas ja õiglane strateegia kliimamuutuste halvimate mõjude leevendamiseks ja kogu ookeanielu toetamiseks – kogu inimkonna hüvanguks.

Mark J. Spalding Ocean Foundationi nimel