Traalimine ja oht veealusele kultuuripärandile

Esitatud 2022. aasta Euroopa Arheoloogide Assotsiatsiooni aastakoosolekul

Traalpüük ja veealune kultuuripärand

Alates selle esmamainimisest XNUMX. sajandi Inglismaa parlamendi petitsioonis on traalimist tunnistatud katastroofiliselt kahjulikuks tegevuseks, millel on püsivad negatiivsed tagajärjed merepõhja ökoloogiale ja mereelustikule. Mõiste traalimine viitab kõige lihtsamal kujul võrgu tõmbamisele paadi taha kala püüdmiseks. See kasvas välja vajadusest sammu pidada kahanevate kalavarudega ning arenes edasi koos tehnoloogiliste muutuste ja nõudmistega, kuigi kalurid kaebasid pidevalt sellega kaasnevate ülepüügi probleemide üle. Traalpüügil on olnud dramaatiline mõju ka merearheoloogiaobjektidele, kuigi see traalimise pool ei ole piisavalt kaetud.

Merearheoloogid ja mereökoloogid peavad suhtlema ja tegema koostööd, et teha lobitööd traalide keelustamiseks. Laevavrakid on sama osa meremaastikust ja seega ökoloogide jaoks olulised kui ka kultuuri- ja ajaloolise maastiku jaoks.

Siiski pole midagi ette võetud praktika tõsiselt piiramiseks ja veealuse kultuurmaastiku kaitsmiseks ning protsessi bioloogilistest aruannetest puuduvad arheoloogilised mõjud ja andmed. Kultuuri säilitamisel põhineva avamerepüügi juhtimiseks ei ole välja töötatud allveepoliitikat. Mõned traalpüügipiirangud on kehtestatud pärast 1990. aastate vastureaktsiooni ja traalpüügi ohtudest hästi teadlikud ökoloogid on teinud lobitööd uute piirangute kehtestamiseks. See uurimine ja reguleerimise pooldamine on hea algus, kuid ükski neist ei tulene arheoloogide murest ega aktiivsusest. UNESCO on alles hiljuti tõstatanud muret ja loodetavasti juhib jõupingutusi selle ohuga tegelemiseks. Siin on eelistatud poliitika eest kohapealne säilitamine 2001. aasta konventsioonis ja mõned praktilised meetmed, mis on ette nähtud objekti haldajatele põhjatraalimisest tulenevate ohtude käsitlemiseks. Kui kohapealne säilitamist tuleb toetada, saab lisada sildumiskohti ja paigale jäetud laevavrakid võivad muutuda kunstlikeks riffideks ja paikadeks käsitöönduslikumaks ja säästvama konksuga püügiks. Siiski on kõige rohkem vaja, et riigid ja rahvusvahelised kalandusorganisatsioonid keelustaksid põhjatraalimise kindlaksmääratud UCH aladel ja nende ümbruses, nagu seda on tehtud mõne meremäe puhul. 

Meremaastik sisaldab ajaloolist teavet ja kultuurilist tähendust. Hävitatakse mitte ainult kalade füüsilisi elupaiku – kaotsi lähevad ka olulised laevavrakid ja esemed, mis on olnud traalpüügi algusest peale. Arheoloogid on viimasel ajal hakanud tõstma teadlikkust traalimise mõjust nende aladele ja selleks on vaja teha rohkem tööd. Rannikutraalimine on eriti hävitav, kuna seal asuvad enamik teadaolevaid vrakke, kuid see ei tähenda, et teadlikkus peaks piirduma ainult rannikutraalimisega. Tehnoloogia paranedes liiguvad väljakaevamised süvamerre ja ka neid kohti tuleb kaitsta traalimise eest, eriti kuna just seal toimub enamik seaduslikke traalimisi. Ka süvamerepaigad on väärtuslikud aardelaudad, kuna nii kaua ligipääsmatuna on neile tekitatud kõige vähem inimkeskseid kahjustusi, olles nii kaua ligipääsmatud. Traalimine kahjustab ka neid alasid, kui see seda juba pole teinud.

Süvamerepõhja kaevandamine ja veealune kultuuripärand

Edaspidiste sammude osas võib see, mida teeme traalimisega, sillutada teed muudele olulistele ookeanide ekspluateerimisele. Kliimamuutused ohustavad meie ookeani ka edaspidi (näiteks merepinna tõus uputab varem maismaaalasid) ja me teame juba ökoloogiliselt, miks on ookeani kaitsmine oluline.

Teadus on oluline ja kuigi süvamere bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kohta on palju tundmatuid, viitab see, mida me teame, selgelt tohutule ja kaugeleulatuvale kahjule. Teisisõnu, me teame olemasolevatest traalimiskahjustustest juba piisavalt, mis ütleb meile, et peaksime lõpetama sarnased tegevused, nagu merepõhja kaevandamine. Peame kasutama traalimise tekitatud kahju tekitatud ettevaatuspõhimõtteid ja mitte alustama edasisi ekspluateerivaid tegevusi, nagu merepõhja kaevandamine.

See on eriti oluline süvamere puhul, kuna see jäetakse sageli kõrvale ookeaniteemalistest vestlustest, mis omakorda on varem välja jäetud kliima- ja keskkonnateemalistest vestlustest. Kuid tegelikult on need asjad kõik üliolulised ja omavahel tihedalt seotud.

Me ei saa ennustada, millised alad võivad muutuda ajalooliselt oluliseks, ja seega ei tohiks traalimist lubada. Mõnede arheoloogide pakutud piirangud püügi piiramiseks piirkondades, kus on suur ajalooline meretegevus, on hea algus, kuid sellest ei piisa. Traalpüük on oht nii kalapopulatsioonidele ja elupaikadele kui ka kultuurmaastikele. See ei tohiks olla kompromiss inimeste ja loodusmaailma vahel, see tuleks ära keelata.

EKA 2022 esitletud traalpüük

Euroopa Arheoloogide Ühendus (EAA) pidas oma iga-aastane koosolek Ungaris Budapestis 31. augustist 3. septembrini 2022. Assotsiatsiooni esimesel hübriidkonverentsil oli teemaks taasintegratsioon ja seal võeti vastu ettekanded, mis „kaasavad EKA mitmekesisust ja arheoloogilise praktika mitmemõõtmelisust, sealhulgas arheoloogilist tõlgendamist, pärandi haldamist. ning mineviku ja oleviku poliitika”.

Kuigi konverents on traditsiooniliselt suunatud ettekannetele, mis keskenduvad arheoloogilistele väljakaevamistele ja hiljutistele uuringutele, korraldasid Claire Zak (Texase A&M ülikool) ja Sheri Kapahnke (Toronto ülikool) sessiooni rannikuarheoloogiast ja kliimamuutustest tulenevatest väljakutsetest, mida mereajaloolased ja arheoloogid kavatsevad teha. nägu läheb edasi.

The Ocean Foundationi praktikant ja merearheoloog Charlotte Jarvis esines sellel sessioonil ja kutsus merearheolooge ja mereökolooge üles tegema koostööd ja töötama välja rohkemate eeskirjade ja eelistatavalt keelustamise suunas traalimise ookeanis. See on seotud TOF-i algatusega: Surnumere põhjakaevandamise (DSM) moratooriumi suunas töötamine.